Mais domineerisid Eesti meedias infomanipulatsioonide teemal kirjutatud lugude seas Valgevene poolt lennuki kaaperdamise ja 9. mai tähistamise kõrval mitmed väga eripalgelised lood, alates ülevaatest Propastopi lugejale tuttavast Oleg Besedinist, kuni algoritmide kasulikkuseni välja. Venemaa varjud Aimar Ventsel kirjutas ERRis Facebooki-grupist Naša Estonija (Meie Eesti).”Kõike, mis Venemaal toimub ja kõike, mis sünnib Kremli võimukoridorides, nähakse seal eranditult positiivsena. Grupis Naša Estonija on umbes 2500 liiget, neist on aktiivsed ja “võitlusvalmid” umbes paarkümmend. Eestimaises vene slängis nimetatakse selliseid “Venemaa-armastajateks” (ljubiteli Rossii) ja eks nendes ole seda armastust kohe päris kõvasti.” Diplomaatias ilmus Jaanus Piirsalu intervjuu Moskva publitsisti ja kultuuriajakirjaniku, Gleb Moreviga, milles teemaks 9. mai tähenduse muutumine. Näiteks ütleb Morev, et 9. mai tähistamine on edukas rahvusliku mobiliseerimise näide. “See on ka kindlasti üks mõte, millele selle tähistamisega apelleeritakse. Küsitlused küll näitavad, et tänase Venemaa elanikud ei kipu end eriti kuhugi mobiliseerima ning ei taha kellegagi sõdida, vaid tahavad eelkõige elujärge parandada. See huvitab neid, mitte mingid patriootilised ideaalid ja võitlus välisvaenlasega. See on teine teema, et nad on vabatahtlikult nõus osalema sellises sõjalise tähtpäeva lärmakas ja kõikehõlmavas tähistamises, sest selleks on vaja teatud intellektuaalset pingutust, et mõista: tegelikult ei olnud sõja lõppemises midagi sedavõrd pidulikku ning sõda oli tegelikkuses midagi muud kui see, kuidas praegune võim tahab seda esitada. Kõik ei ole lihtsalt võimelised selliseks ajaloo mõistmiseks”. Delfis ilmus Taavi Minniku suur lugu sellest, kui palju oli nõukogudeaegsetes kangelaslugudes tõde ja kui palju kaasaegsete fantaasialendu. Minnik kirjutab: “Noored kaardiväelased, Zoja Kosmodemjanskaja, kangelaspioneerid, 28 panfilovlast, Jakob Kunder: need näod vaatasid Nõukogude Liidus kasvanud noortele vastu õpikutest ja piltidelt kooliseintel. Nad pidid olema eeskujud, mida kasutati noore põlvkonna kasvatamiseks, vaieldamatud autoriteedid, kes andsid oma elu, et nõukogude inimene saaks süüa leiba ja võid ega esitaks ülearuseid küsimusi. Alates 1980. aastate lõpust on selgunud, et paljud nõukogude kangelaslood on sündinud tühjalt kohalt.” ERR avaldas mais uudise Riigiduumas menetlusse antud seaduseelnõust, millega Venemaal keelatakse Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa võrdsustamine ning samuti NSV Liidu otsustava rolli eitamine võidus natside üle Teises maailmasõjas. Keeld oleks suunatud avalike esinemiste ning avalikult demonstreeritava loomingu vastu ja seda ka massimeedias ja internetis. Algatuses ei täpsustata, millised võiksid olla karistused selliste rikkumiste eest. Eesti Ekspressis ilmus intervjuu uuriva ajakirjanduse väljaande Bellingcat juhtivliikme, Hristo Grozeviga ning jutuks oli GRU ja FSB tegevus. Grozev ütleb muu hulgas:”Me näeme 30 inimest, kes reisivad kogu aeg, keskmiselt 5–6 korda aastas. Mõned lausa 8–10 korda aastas, teised üldiselt 4–5 korda. Kuna iga operatsioon vajab aega planeerimiseks, ei ole päris nii, et nad lähevad Salisburysse ja kohe mürgitavad. Nad käisid seal aasta-kaks enne ning see oli pikk operatsioon. Oleme vaadanud kõigi 30 inimese kõiki reisisihte viimase 10 aasta jooksul ning üritanud leida, kui paljusid neist saab seostada mingi teadaoleva operatsiooniga. Ning kõigest 10–15 protsendi puhul suudame seoseid leida. Paljude puhul võime ainult kahtlustada, kuid ei saa kindlalt öelda, millega tegu.” Kaitse Kodu ajakirjas ilmus Toomas Alatalu tagasivaade Ukraina sündmustele aastal 2014. Ta kirjutab: “Tagantjärele tõdemus on mõistagi see, et Kreml on osanud kasutada olümpiamängudele langenud tähelepanu – augustis 2008 vallandati agressioon Pekingi mängude avapäeval, veebruaris 2014 algas sõda Sotši mängude lõpupäevil ehk igal juhul ajal, mil oli meeldiv korrata: olümpia – see on rahu.” Postimehe arvamusrubriigis ilmus David Vseviov lugu “Sõna kannab märgilist tähendust”. Milles autor kirjutab: “Nii kaua, kui käsitleda sõnavabadust maailmavaatelises mõõtkavas, on kõik selge – siin peaksid igasugused piirangud olema välistatud. Lisaks on suhteliselt lähedane minevikukogemus andnud meile piisavalt palju näiteid maailmavaatelise sõnavabaduse puudumise kohta, mis võimaldab raskusteta mõista, mida vaba sõna selles mõõtkavas tähendab ja kuidas seda piirati (soovi korral võib vaadata kas või: Kaljo-Olev Veskimägi, «Nõukogude unelaadne elu. Koroona ja vaktsineerimine Postimehes ilmus mais uudis, milles tunnustatud Vene rahvastikuteadlane Aleksei Rakša peab valitsuse ametlikke Covid-19 andmeid valeks ja hurjutab võimuesindajaid selle eest, et need eelistavad poliitikat inimeste tervisele.