Ukraina sõja valguses on ÜheHiinapoliitikajaTaiwan–üha enam rahvusvahelises meedias tõstatunud mure ka Hiina Rahvavabariigi (HRV, Mandri-Hiina) ja Taiwani vahelise konflikti potentsiaalse sõjalise eskalatsiooni üle. Alates 2016. aastast, mil Taiwanis tuli võimule saart iseseisvaks pidav president Tsai Ing-wen, on Peking tugevdanud survet Taiwanile rõhutades, et viimane on osa HRV-st. Hiina on juba 1979. aastast rääkinud „Ühe Hiina põhimõttest“ ning on seda järjekindlalt Taiwani küsimuses esile toonud. See on HRV strateegiline narratiiv ning kogu propagandategevus toetub sellele. Käesolevas postituses avatakse seda teemat laiemalt, keskendudes esimeses osas 20. sajandi ajaloolisele ülevaatele, mis kirjeldab olukorra teket ja põhjusi. Ühe Hiina põhimõte Aastatel 1937–1945 võitlesid Hiina pärast kolm konkureerivat rühma: Jaapan, natsionalistid (tänane Taiwanil asuv Hiina Vabariik) ja kommunistid eesotsas Mao Zedongiga. Ametlikult valitsesid Hiinas tol hetkel natsionalistid. Pärast seda, kui Jaapan 1945. aasta Potsdami deklaratsiooni alusel teises maailmasõjas võitjate poolt alistuma sunniti, pöördusid kommunistid ja natsionalistid üksteise vastu kodusõjas, mis kestis 1945. aastast kuni kommunistide võiduni 1949.a., mille järel loodi HRV. Sel hetkel põgenesid natsionalistid Chinag Kai-Sheki juhtimisel Taiwani, viies Hiina Vabariigi valitsuse pealinna Nanjingist Taipeisse. Sellest ajast peale on Pekingi ja Taipei valitsusvõimud vaielnud, milline valitsus on Hiina (Mandri ja Taiwani) tõeline ja seaduslik valitseja. “Ühe Hiina põhimõtte” kohaselt on nii Taiwan kui ka Mandri-Hiina “Hiina” lahutamatud osad. Sellest tulenevalt käsitleb HRV Taiwani osana oma territooriumist. Mis on ühe Hiina poliitika Kasutusel on ka termin „Ühe Hiina poliitika“, mis viitab poliitikale või seisukohale, et eksisteerib ainult üks “Hiina”, vaatamata kahele valitsusele. Poliitikana tähendab see, et HRV-ga diplomaatilisi suhteid taotlevad riigid peavad katkestama ametlikud suhted Hiina Vabariigiga (st Taiwaniga). Taiwani ja ka näiteks Dalai Laamaga riiklikud kohtumised tekitavad alati HRV-s pahameelt ning tihti on ka nende poolsed diplomaatilised vastusammud garanteeritud. Tänase seisuga tunnustavad Taiwani riigina Vatikan ja 13 riiki 195-st ÜRO liikmesriigist. USA tunnustas Taiwani kuni 1979. aastani, kuid siis hakkas tunnustama HRV-d. 1971. aastal Albaania eestvedamisel tegid 17 ÜRO liikmesriiki ettepaneku anda Hiina esindamisõigused HRV-le Taiwani asemel. Oma seletuskirjas tõid nad välja, et HRV eksistentsi ei saa ignoreerida ning antud riigid pidasid HRV-d legitiimseks Hiina rahva esindajaks ning ilma selleta ei saa ühtegi suurt rahvusvahelist küsimust lahendada. Samuti toodi seletuskirjas ka välja, et Hiina Vabariigi valitsus on illegaalne, mis püsib ÜRO’s seetõttu, et USA-l on seal sõjaväebaas. Selle tulemusena lisati „Hiina küsimus“ ÜRO üldkoosoleku agendasse ja pärast mitmeid ettepanekuid ning hääletust tunnustas 1971. aasta novembris ÜRO Hiina Rahvavabariiki kui ametliku Hiinat ja andis varem Taiwanile kuulunud koha ÜRO-s neile. Üks riik, kaks süsteemi Lisaks „Ühele Hiinale“ on Hiinas poliitika „Üks riik, kaks süsteemi“. Selle põhimõtte formuleeris Deng Xiaoping (HRV juht 1978-1992) 1981. aasta aprillis. Vastavalt sellele põhimõttele säilitaks Taiwan Hiina Rahvavabariigiga taasühinemise korral oma majandus- ja haldussüsteemi. „Üks riik, kaks süsteemi“ on HRV juba rakendanud Hong Kongi (HK) peal, mille britid tagastasid HRV-le 1997. aastal, sõlmides Hiina-Briti ühisdeklaratsiooni ja selle kohaselt moodustati ühes riigis kaks süsteemi. Lepingu alusel säilitab HK oma täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu autonoomia HRV-st kuni 2047. aastani. Samas jääb HRV keskvalitsuse võimusesse HK välispoliitika ja HK põhiseaduse interpreteerimine. Viimane ongi viinud erinevate konfliktideni, millel tagajärjel on inimkaotustega lõppenud protestid. Oma mõjuvõimu HK üle läbi seadusandluse on HRV hilises ajaloos mitmel korral näidanud. 2014. aastal keelas Hiina rahvakongress ära HK juhi otsevalimised ning andis valiku kongressi poolt heaks kiidetud kandidaatide vahel. Samuti eemaldati ametikohtadelt sinna demokraatlikul teel valitud isikud. Selle tulemusena tulid hongkonglased tänavatele protestima peaaegu kolmeks kuuks. Protestid said nimeks vihmavarju liikumine, kuna protestijad kasutasid vihmavarje, et ennast kaitsta pipragaasi eest, mida politsei nende vastu kasutas. 2019. aastal võttis Hiina Riiklik Rahvakongress vastu julgeolekuseaduse, mis lubab HRV julgeolekuagentuuridel tegutseda ka HK-s. See tähendab juba otseselt HK allutamist HRV seadusandlusele. Ka sellele liigutusele reageerisid hongkonglased protestidega 2019-2020. aastal. Protestidele segas vahel COVID-19 viirus, mis suuresti viimased vaigistas.