Propastop alustab uue rubriigiga,öntgenrusskiimir– mille eesmärgiks on läbi valgustada erinevaid propagandas kasutusel olevaid narratiive – näidata, kust nad tulnud on, miks neid sellistena kasutatakse ja mida neid levitades saavutada tahetakse. Esimesena surume narratiiviröntgeni alla narratiivi Vene maailmast, et saada sellest anatoomiliselt täpne pilt. Alustuseks tuleb aga kokku leppida, millest me täpselt räägime, kui me räägime narratiiviröntgenist. Narratiivi terminit on läbi aegade kasutatud üpris vabameelselt ja sellega on tähistatud erinevaid asju. Märt Väljataga on narratiivi kohta kirjutanud ajakirjas Keel ja Kirjandus põhjaliku artikli, milles leiab, et tegemist on rändmõistega, millel on oht muutuda sedavõrd kõikehõlmavaks, et see kaotab igasuguse sisu ja seletusvõime. Arizona osariigi ülikooli professor Scott Ruston defineeris NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskuse poolt avaldatud kogumikus narratiivi kui lugude süsteemi, mis on ehitatud üles selliselt, et see looks tähenduse meid ümbritsevast maailmast. Lähtume sellest definitsioonist ka oma narratiiviröntgeni lugudes. Sõna teise poolega on asi lihtne – röntgeniks nimetatakse tavaliselt meditsiinilises radiograafias kasutusel olevat meetodit, mille abil saab ioniseeriva kiirguse abiga keha sisemistest struktuuridest pilte genereerida. Röntgenpilte kasutatakse sageli meditsiinilistes uuringutes, näiteks luumurdude, kasvajate või kopsuhaiguste diagnoosimisel. Meetod on kiire ja valutu ning seda on kasutatud juba üle sajandi. Kuna meie patsient koosneb luude ja lihaste asemel lugudest ja tähendustest, kasutame ioniseeriva kiirguse asemel avalikel andmetel põhinevat analüüsi. Otsides jälgi “vene maailma” mõiste kõige varasema kasutamise kohta, jõuame 11. sajandisse, mil Kiievi suurvürst Iziaslav Jaroslavitš rääkis Rooma paavst Clementile adresseeritud kirjas “Hersonist ja vene maailmast” . Tänasel “Vene maailma” ideel on CGI (Center on Global Interest) uurija Marlene Laruelle andmetel mitu isa: bioloogiline isa Petr Štšedrovitski ja vaimne isa Gleb Pavlovski. 1995. aastal lõi politoloogi taustaga Pavlovski, kes oli tollal oma mõju tipul Venemaa peamise “imagoloogina”, organisatsiooni, mis sai tuntuks kui Vene Instituut. Vene Instituudi manifestis kritiseeris Gleb Pavlovski tabu, mis mõjutab terminit “vene” (russkii) ja suutmatust rääkida rahulikult vene rahvusteadvusest (russkoe samosoznanie). Petr Štšedrovitski töötas sel ajal Pavlovski konsultatsioonifirmas Efektiivse Poliitika Sihtasutus. 15. detsembril 1997 avaldasid Štšedrovitski ja tema kolleeg Efim Ostrovski artikli pealkirjaga „Kotkas sirutab tiivad: 1111 märki 1111 päeva enne uut aastatuhandet. Manifest uuele põlvkonnale”, milles käsitleti “Venemaa maailma” kontseptsiooni. Seda kirjeldati kui Venemaa identiteedi rahumeelset taastamist ja taasühendamist oma mineviku ja diasporaaga. See 1997. aasta tekst rääkis aga Venemaa maailmast (Mir Rossii), mitte veel vene maailmast (ruskii mir). Alles 1999. aastal ilmus mõiste praegusel kujul samade autorite uues artiklis pealkirjaga “Venemaa: maa, mida ei olnud olemas”. Petr Štšedrovitski meenutas oma intervjuus, et Vene maailma termin sündis 1998. aastal, mil Efektiivse Poliitika Sihtasutuselt telliti Venemaa SRÜ poliitika kontseptsiooni väljatöötamine. Esialgu ei olnud russkii mir tellijaile kuigi veenev ning esimest korda kasutas seda ametlikult Vladimir Putin alles 2001. aastal oma kõnes enne esimest välismaal elavate kaasmaalaste maailmakongressi. Venemaa uus president kuulutas: “Vene maailma mõiste ulatub kaugele Venemaa geograafilistest piiridest ja isegi kaugele vene rahvuse piiridest.” Vene maailma (ruskii mir) mõiste puhul tuleks sõna “maailm” mõista selle iidse tähenduse, tsivilisatsioonilise ruumi tähenduse kaudu. Ajaloos saab rääkida Kreeka maailmast, Rooma maailmast ja Bütsantsi maailmast kui viisist, kuidas määratleda ühe kultuurilise keskuse mõju all olevaid laialdasi territooriume. Need alad ei jaganud üksnes keskuse kultuuriväärtusi, vaid olid sellele ka poliitiliselt lojaalsed ja tiirlesid majanduslikult keskuse orbiidil. Vene keeles saab sõna “mir” tõlkida nii maailma kui rahuna, seega ei ole ka paralleelid muistse Pax Romanaga sugugi liigsed. “Rooma rahu” omakorda viitab suhtelisele stabiilsusele ja rahule, mis valitses Rooma impeeriumis aastatel 27 eKr kuni 180 pKr. Sellel ajal koges Rooma impeerium pikaajalist majanduslikku õitsengut, kultuurilisi saavutusi ja sõjalist domineerimist. Algselt ei olnud Vene maailma näol tegemist etnorahvusliku ideega. Selle loojad olid tugevalt mõjutatud sellistest filosoofidest, nagu Vladimir Solovjov ja Nikolai Berdjajev, olles samal ajal ka marketingi ja brändingu alal tegevad spetsialistid.