Hiljaaegu võrdles Venemaa president praegusi rahuläbirääkimiste ettepanekuid sõjas Ukrainaga katsega survestada Venemaad loobuma oma vallutustest,öntgenUustööriistVenemaanarratiivides–otseväljaütlemine– kirjutas paljude teiste uudiskanalite seas ka venekeelne Deutsche Welle. „Meil on võimatu loobuda vallutustest, mis me oleme pooleteise aastaga täide saatnud („отказаться от тех завоеваний, которые мы реализовали за последние полтора года“). See on mõeldamatu,“ ütles Putin, lisades, et selline arusaamine realiteetidest olevat olemas nii Ukrainas kui lääne eliidi hulgas. Putinile sekundeerib tema parem käsi, endine Venemaa president, praegune julgeolekunõukogu aseesimees , kes märkis oma Telegrami postituses, et Ukrainal pole Venemaast eraldi õigust eksistentsile ning vastupanu jätkamine Vene relvajõududele lõpeb Ukraina rahva täieliku hävitamisega. „Ukraina eksisteerimine on ukrainlaste endi jaoks surmavalt ohtlik. Ja ma ei räägi ainult praegusest Bandera poliitilisest režiimist. Ma räägin absoluutselt ükskõik millisest Ukrainast. […] Nad saavad lõpuks aru, et elu suures ühisriigis, mida nad praegu eriti ei taha, on parem kui surm. Nende surm ja nende lähedaste surm. Ja mida varem ukrainlased sellest aru saavad, seda parem,“ kirjutas Medvedev. Ukraina välisministeeriumi erivolitustega suursaadik teatas sotsiaalmeediavõrgustiku X kaudu vastuseks, et see on Venemaa seni kõige genotsiidlikum avaldus üldse. Sisuliselt ütleb Medvedev, et tapetakse mitte vaid sõdurid, vaid ka tsiviilelanikkond, kui vastupanu agressorriigile peaks jätkuma. Oluline on märkida, et Medvedevi sõnu ei võta otsustajad juba ammu tõsiselt, sest ei ole usutav, et tal oleks võimu neid ellu viia. Pigem võimendab ta Putini sõnumi sellistesse kõrgustesse, et Putini enda sõnad hakkavad mõistlikumana tunduma. Kui hästi otsida, võib ka Medvedevi sõnade taga leida tahtlust rahule, ainult et veelgi räigemas perspektiivis kui Putinil. Putin ja Medvedev pole ainsad, kes on hakanud teravamaid ja selgemaid avaldusi tegema. Slovakkia uue peaministri sõnul on sõja lõpetamiseks vajalik, et Ukraina läheks kompromissidele ja loobuks osast oma territooriumist. „Mida nad [ukrainlased] eeldavad? Et venelased lahkuvad Krimmist, Donbassist, Luhanskist? See on ebarealistlik,“ vahendas Politico Fico sõnu, mis sisuliselt kopeerivad Putini eelmainitud väljaütlemist. Teine tähelepanuväärne Putini toetaja Euroopas on juba pikemat aega Ungari peaminister , kelle raudse haardega juhitav Ungari blokeeris detsembris 50 miljardit ELi toetusraha Ukrainale ja takistab liitumiskõneluste alustamist. Sisuliselt lükkavad nad kõik vankrit ühes suunas: et sõja lõppedes jääks Venemaale vähemalt praegu vallutatud alad. Putini „avameelsuse“ tuum seisneb selles, et ta paiskas maailma avalikkuse ette jõulisemalt kui kunagi varem sõnumi: Ukraina ründamise eesmärk oli selle territooriumeid annekteerida, vallutatud aladest pole võimalik loobuda, kui rahukõnelusteks läheb, siis peab lääs sellega arvestama. Varasemad narratiivid, mis olid mõeldud tegeliku tahtluse looritamiseks, pole absoluutsed ja pole ka kunagi olnud, sest need on pragmaatiliselt mõeldud teatud eesmärkide saavutamiseks. Praegusel juhul võib selle kokku võtta nii: kontroll teatud alade üle on piisavas ulatuses saavutatud ning kui olukord tingib, et on vaja läbirääkimiste laua taha istuda, siis tuleb saavutatud võimutäius endale jätta. Midagi vähemat tähendaks suure tõenäosusega Putini režiimi kukkumist. Uus narratiiv ei too tingimata kaasa kasutusel olnud jutupunktidest loobumist, see täiendab vanu ja sissetöötatud konstruktsioone, sest Kremli propaganda valem ei eeldagi narratiivi põhjendatust ja täielikku tõelevastavust. Pigem on just tõe ja väljamõeldise oskuslik kokteil olnud Moskva propagandategevuse peamine vorm. Meenutagem, et enne on Kreml üritanud oma tegelikku tahtmist varjata pooltõdede ja lausvalede võrgustikku – täiemahulist sõjategevust on järjepidevalt nimetatud sõjaväeliseks erioperatsiooniks, väljamõeldud põhjendused varieeruvad Venemaa ja venelaste kaitsest kuni denatsifitseerimise ja demilitariseerimiseni. Ent alates 2022. aasta veebruarist, kui Venemaa alustas täiemahulist sõda, on Kremli narratiiv arenenud, lisandunud on uusi jutupunkte ja rõhuasetused muutunud. Pärast Kiievi vallutamise nurjumist ei olnud Moskval enam kasulik rääkida natsidega võitlemisest. Nagu kirjutab Foreign Policy, olnuks see liiga piinlik isegi Kremli propagandistide jaoks, pealegi ei olnud see kuigi usutav, et Kiievis on võimul natsid, kui president on juudisoost . Kreml lasi korraldada isegi eraldi uuringu, millest selgus, et enamik venelasi ei saanud terminist „denatsifitseerimine“ aru ega uskunud, et see kohalduks Ukrainale (v.a Azovi vabatahtlik polk). Kui 2022.